Palju on nüüd meedias räägitud, et 6. märtsi valimistel on üksikkandidaatidel väga väiksed võimalused valituks osutuda. Vastavalt ringkonnale on vaja 4500-7000 häält. Ühtegi sellist populaarset kandidaati polevat näha.
Mina nii ei arva. Kui võtame näiteks Jõgeva- ja Tartumaa siis siin on antud tulemust korjanud erakondlikult mõni üksik. Seda aga just tänu erakonnas olekule. Eesti poliitikas on ikka nii, et erakonnal on toetajad ja vastased. Nagu me teame, et valid Reformi, saad Keskerakonna või muud sellised omaaja loosungid. Seetõttu nii mõnigi ei andnud mingi hinna eest häält mõnele erakonnale, kuigi sealne kandidaat oli valijale sobilik.
Üksikkandidaat esindab enda seisukohti, tal ei ole vastandumist mitte kellegi muu, kui kõigi erakondadega. Siin tekibki hoopis teistsugune olukord. Nagu ka mina, kuulub nii mõnigi tänane üksikkandidaat mõnda erakonda. Mina näiteks IRL-i ja seda ainsal põhjusel, et mulle sobib kõige enam nende maailmavaade. Ma ei räägi isikutest, vaid maailmavaatest. Niikaua, kui valijatele ei paku erakonnad diskussiooni oma tegevuskavade üle, vaid loosungeid ja suuri nägudest tehtud pilte, on erakonnad kõik ühesugused.
Pole vahet mis erakonnaga on tegu, otsused toimuvad ikka tagatubades ja nagu ka Anvar Samost on öelnud, erakonna sisest arutelu ei toimu. See on tõsi mis tõsi. On kaks arvamust, otsustajate oma ja vale arvamus. Enim kardetakse neid, kellel on oma arvamus ja nad julgevad seda ka välja öelda. See on märk, et antud iskust ei saa erakonna lojaalset kaasa noogutajat. Kas sellist poliitkat me tahamegi? Arvamusvabadus on meil siiski lubatud minu teada kõikjal, vähemalt nii räägitakse.
Üksikkandidaadil on väga reaalne saada vajalik häälte kogus, kui valijad seda soovivad. Esmalt ei tohi valija minna hääletama mõttega, et annan hääle sellele kandidaadile kes kindlalt sisse saab. Näiteks mõne erakonna esinumbrile. Muidu õiglane soov, et hääl ikka loeks. Samas aga tegevus, mis saadab otsustajaks ikka ja jälle selle vana kaadriväe. Kust tulevad siis uued suunad, noorte kaasamine, laiem arvamuste ring?
Teiseks ei tohiks valija minna valima mõttega, et üksikkandidaat nagunii sisse ei saa, mis ma talle ikka oma häält raiskan. Huvitaval kombel nagu ette otsustatud surnud ring. Kui nii mõtleb iga kaheksas valija ja jätab hääle üksikkandidaadile andmata, ei saagi ta vajaliku hulga hääli. Kui aga iga nii mõtleja siiski sellega oma meelsust näitab ja oma hääle üksikkandidaadile annab, on vajalik hulk hääli koos. Mõelge vaid, ainult pea iga kaheksas hääl on vajalik, et üksikkandidaat valituks osutuks. Uurides oma tutvusringkonnas, kui paljud oleks valmis tegelikult üksikkandidaadile hääle andma, usun et saate suuremagi numbri. Ei tundugi nii utoopiline enam!?
Oletame, et keskmises ringkonnas on jagada 8 mandaati. Arvestatavaid erakondi on meil täna 4-5. Seega lihtsa matemaatika abil on täitsa reaalne vajalik mandaat täis korjata. Kui isegi mõni erakond on populaarsem, kui ühe mandaadi jagu, peaks see vajalik üks mandaat täitsa reaalselt siiski saavutatav olema. Kokkuvõttes näitaks üksikkandidaatide hea tulemus erakondadele, et valijad ei ole rumalad ja ootavad suuremat avalikku debatti meie tuleviku üle. Enam ei lepita mõne loosungi ja mõne töödeldud näolapiga linnatänavatel.
Nendel valimistel on reaalne võimalus üksikkandidaatidel midagi saavutada. Üle riigi kuni 5 vajalike häälte kogujat oleks Eesti tulevikuks hea ja reaalne saavutus. Ärme lase seda unikaalset võimalust käest!
No comments:
Post a Comment